A_04286_ajamata habe_400.jpg

From This page you can find some of my writings and essays. My native language is Estonian, so also my writings are all written in Estonian. Hopefully something from this material will be one day also available in more international languages. But at the moment everything down there is Estonian only!
***


MIKS?
Kaupo Kikkas, 2013

 

ylikool_364_1.jpg

Kaitse oma investeeringut
Kaupo Kikkas, 2012

Seda esseed ajendas mind kirjutama uus parkla, mis paikneb Tallinna Kaubamaja kõrval.

Pankurite üks esmaseid ärireegleid on kõlanud juba üle viiesaja aasta: „Kaitse oma investeeringut". Kui palju erineb aga kunstiturg börsist või pangandusest? Ega väga erinegi! Kõikide mängurite peades trummeldab seesama „Kaitse oma investeeringut". Aktsiate hindadele antakse esmased jõujooned majandusliku analüüsiga, mis on enamasti spekulatiivne. Seejärel hakkavad seda edasi kujundama spekulandid, keda võib nimetada ka investoriteks või börsimaakleriteks. Kunstimaailmas tulevad aga varakult mängu kuraatorid, kriitikud, õppejõud ja mõjukad kunstiringkonna liikmed ning spetsialistid, kes võivad vabalt olla kõik ühes isikus. Kui börsile viidaval vorstivabrikul on enamasti mingi kinnisvara ja seadmed, siis kunstiturul toimuv sõltub vaid kellegi hinnangust.

Tegelikult algab kõik kaugemalt, täpsemalt kunsti defineerimatusest. Kuigi igas entsüklopeedias on kunsti kohta esitatud definitsioon, on see siiski tühi sõnamull. Samuti on paljud endast lugupidavad filosoofid ja esteetikast kõnelejad pidanud auküsimuseks välja pakkuda oma definitsioon, mida pikem ja keerulisem, seda parem. Kuid ka see jääb sõnavulinaks voolavas ajas ega aita meid pühale tõele lähemale. Ja parem ongi.

Vanasti oli rohi rohelisem ja ka kunstiga kõik lihtsam. Vundamendiks oli see, kas sa oskasid maalida, savi voolida või pilli mängida või ei osanud mitte. Kui oskasid, siis sai ka üsna lihtsalt hinnangu anda, kas see sul ka enam-vähem välja tuli või mitte. Sealt päris tippu pääsemiseks mängisid olulist rolli kõrvalised tegurid – õnn, inimsuhted ja kellegi toetus, nagu ikka. Aga saabus aeg, kus kunst ei võinud olla enam esteetiliselt kaunis ja maksis vaid üks – kas sa olid uudne, ainulaadne ja eriline. Campelli ube sai maalida ainult üks kord, ka kusepoti signeerimisega sai üllatada vaid korra.

Täna elab kunstimaailm pikas pohmellis, kus ilusad asjad on endiselt põlatud, aga kõik koledad asjad on ka justkui ära tehtud. Natuke saab tänu uutele meediumitele veel piire kombata, nimetada seda ühiskonnakriitiliseks või tegevuskunstiks, aga tegelikult – kõik ongi ju tehtud. Nüüd ei jää muud üle kui võtta ette pööre ja proovida taas anda „kunstile" uus tähendus (mis ei ole ju ajaloos esimene kord).

Mis oli esimene reegel? Kaitse oma investeeringut! Uue tähenduse järgi ei määra kunstis enam taies või looming ise (kõik on juba tehtud), vaid rolli hakkab mängima selle mõju ja suhestumine ümbritsevasse (spekulatsioon). Nii saab inimeste sitaga loopimisest ja kirikus tantsimisest täisväärtuslik kunst. Mingilgi moel loomingu mõistmine ja investeeringu kaitsmine muutub põrgulikult keeruliseks. Aina enam võimu koguneb väikese ringi inimeste kätte, kes muutuvad kunsti ja ühiskonna vahel tõlkideks.

Tõlgid, kes on ühtlasi õppejõud, kuraatorid ja kriitikud (tihti ühes isikus) saavad nüüd tähtsaks niiditõmbajaks, kuna nende käes on võim teha kedagi kunstnikuks ja vastupidi. Kirjutada kellegi loomingule taha rahanumbrid või nimetada teine läbikukkujaks. See kõik süstib neisse arrogantsi ja uhkust, pannes ennast tundma ülemrassina. Mis juhtub aga siis, kui ülemrassist tõlk ei tahagi enam tõlkida vaid otsustab anda teemale hoopis uue sisu? 


Foto: Kaupo Kikkas, Eesti moodsa kunsti tähtsaim taies aastal 2012. Kollektiivne installatsioon „Nähtamatu ülikool“

Seesugune mõistmatus ja kaugenemine ühiskonna ja imetillukese kunstiringkonna vahel on progresseerunud juba ammu, kuid nüüd, kus „tõlgid" on loobunud tõlkimisest, kuna pööbel ju niikuinii midagi ei mõista, on lahing sisuliselt lõppenud.

Selles mängus on enamus kaotajad. Suurim kaotaja on kunstnik – tal ei ole enam kellelegi luua. Isegi kui tal on tugev sisemine kutse, töökus ja anne, siis väljub ta koolist, kus on teda õpetatud tegema midagi elitaarset, mis vajab „tõlgi" toetust, et seda saaks maailmale serveerida, sest ilma selle vahelülita ei mõista seda ju enam keegi. See on kui pealesunnitud sõltuvus, ilma milleta pead otsima endale varsti teise ameti, et kuidagi eluga toime tulla. Teiseks kaotajaks on kogu inimkond, kes võõrdub kunstist ja kultuurist, kelle tunnete palett on kui monokroomne tummfilm ja kes tunneb aina vähem huvi kõige selle vastu, mis toimub tema Facebooki seinast eemal.

Kes siis võidavad? Ehk väga väike hulk inimesi, kellel on raha või täpsemalt defineerides vajadus kusagile see raha panna. Vajadus tingib abinõu ja nii on raha paigutamiseks loodud lõputult mullikesi, mida erinevad ringkonnad kaitsevad. Olgu see kuld, väärtpaberid või kuskil seal reas paiknev kunst. Niisiis lihtlabane võimalus väikesele hulgale rikastele inimestele sobiliku tootlusega raha paigutamiseks, kelle maakleriteks meie „tõlgid" kehastuvad. Ja kui nüüd selgub, et nende poolt hinnaliseks kuulutatud looming ei ole enam likviidne, siis hakkab tööle enesekaitse ja tuleb kiiresti hakata tegutsema kõige tähtsama reegli järgi: „Kaitse oma investeeringut"...

Minu mõttekäik on üldine ega pea kindlasti silmas kedagi konkreetselt, aga mulle tundub, et kui meie akadeemiline kunstiringkond ei lõpeta oma naba imetlemist, publiku ja kontseptsiooni mitte mahtuvate ideede alandamist, siis see kaugenemine ja marginaliseerumine ainult jätkub. Jääb vaid loota, et parkla asemele kerkib võimalikult kiiresti uus oodatud maja ja ehk uueneb koos vormiga ka sisu, seni vaatame tühjust.®