Olen viimased kolm päeva käinud mööda Eestimaad, muuseumides ja erakogudes, et uurida ja pildistada üles Julie Hagen-Schwarzi (1846-1902)  maale. Mart Sander kureerib selle daami sünniaastapäevaks tema töödest raamatu ja näituse, mille kohta käisime infot ja materjali kogumas. Pean tunnistama, et olen näinud Balti-Saksa kunstnikelt viimastel päevadel selliseid töid, et hing jääb lihtsalt kinni. Pühendan sellele teemale veel mõnel koledal sügisõhtul teile siia ühe eraldi kirja- ja pilditüki.

Aga need päevad viisis mu mõtted hoopis ühele suvisele sõidule ja pildile, mida seekord teiega jagan. Arvatavasti jõudsid sinna sel suvel paljud uudistajad. Aga uhke oli vaadata, kuidas Eestist tehti “päris” filmi, mille võttepaigad ja kunstnikutööd olid isegi kõrvalt kiibitseja jaoks võimsad ja parema fantaasiaga inimesed said ennast tagasi 20. sajandi alguspäevadesse mõelda. Tänaseks peaks viirastusliku Balti-Saksa mõisahoone asemel valitsema tühjus ja elu käib Matsiranna unises-romantilises rütmis edasi.