Novembrikuu on mulle igal aastal kõige raskem kuu. Oma pimeduse, värvituse ja arusaamatu aastaajaga. Seepärast on juba päris kena traditsioon põrutada novembriks kuhugi kaugele seiklema. See aasta on aga läinud teistmoodi ja novembris ma kuskil kaugel seiklemas pole.  Aga teate mis – see, et olen viimased aastad ära olnud… jah just sellel samal vastikul ligasel novembrikuul, siis on väga värskendav täna siin olla. 

See vist on kõikide asjadega nõnda, kui sa pole midagi kaua aega saanud, siis tekib hirmus isu –  olgu need kilud, must leib või novembrikuu. Küllap on meie ugri-mugri natuuri kuskile geneetilisse koodi sisse kirjutatud, et sa pead aeg-ajalt seda arusaamatut aastaaega tundma ja siin oma eluga hakkama saama. Kostitan teid paari viimase päeva pildiga. Mõne koha ehk tunnete ära ja mõnd ehk mitte, aga viimase paari päevaga on need hetked mu fotokasse pugenud. Ma defineeriks neid kui melanhoolseid optimistlike novembrihetki ja omavahel ei seogi neid miski muu kui novembrikuu. Head nautimist.

Tegelikult ongi täpselt nii nagu laulab Vaiko Eplik   

On Tallinnas november ja valjult ulub tuul
On Tallinnas november ilm kaunis tujutu
On Tallinnas november ja pori katab maad
On Tallinnas november või äkki pole ka