Üle pika aja oli eile võimalus tegeleda oma ühe meelistegevusega ja pildistada väga head live kontserti. Ausalt öeldes on see hobi vahepeal soiku jäänud, kuna mõned aastad tagasi lendasid mu arvuti kõvakettad ja enamus mu viimaste aastate loomingust koos nendega vastu taevast (…jah oli küll kõik duubeldatud ja proovisin taastada kahes väga kallis kohas, aga mitte midagi ei aidanud). Siis läks selleks mitu aastat, enne kui uuesti kontserdil kaamera kätte võtsin. Teiseks põhjuseks on see, et kui jazzi pildistamisega alustasin, siis ütlen ausalt, Eestis oli paar fotograafi, kes muusikat ja fotograafiat koos mõistsid. Tänaseks on see olukord totaalselt muutunud ja Jazzkaare enda tiimis on juba mitmeid väga häid pildistajaid.

Igatahes esines eile Jazzkaarel Jean-Luc Ponty ja kontsert oli väga hea. Arvatavasti enamustele noorematele (ka minu vanustele noortele) natuke vanakooli mees ja ikkagi ju viiulimängija (viiul=not cool) Aga tõesti väga nauditav kontsert, vana on suutnud oma põhiväärtustele truuks jääda, mis on kuldaväärt oskus. Mulle tundub, et artistide juures on ääremiselt keeruline asi vananemine – just loominguline vananemine. Hoida tasakaalu põhiväärtuste, kogemuse ja poweri vahel, sealjuures olles alati värske “vanaks peeruks” muutumata  ja mitte kjutades ette…..Olen ikka seesama noor rokkiv kuli! Kellel see kõik õnnestub ongi juba imetlusväärne artist. Kohati ehk oleks võinud soundis mingit arengut olla, ka bassi ja klaveri soundid jäid sinna 80′ lõppu ja kõik oli nii lihvitud ja paigas, iga noot iga soolo… aga ei, väga hea asi oli!

Siin teile mõned pildid ka, ehk hakkavad pilte vaadates kõrvus ka helid kõlama, see on mu unistus.