Viimastel nädalatel on sadanud emotsioone sellise vihmana, et üks hakkab teist juba varjutama, aga eks aeg näitab, millised jäävad püsima, mis tuhmuvad. Tulin just tagasi mai paraadiks valmistuvast Minskist ja see emotsioon ei kustu kindlasti veel nii ruttu. Eelmisel nädalal sai valmis näitus, mille emotsioonid ei kustu samuti veel pikka aega. Aga selle postituse sisuks on just lõppenud Jazzkaare paar meenutust, mis olid äärmiselt emotsionaalsed ja erilised.

Diane Reeves ja George Duke
Reevesi power ja vitaalsus ja kohati lausa suust purskuvad sõnad on midagi täiesti erilist. See ei ole kindlasti mu lemmikjazz ja kui seda viljeleks keegi teine, võiks selle kohta lausa öelda tavapärane. Aga see energiasammas, mis sinna lava kohale kerkis kui see neegridiiva lavale astus oli lausa silmaga näha. Kui ta aga viimase loo ajal oma cousin’i lavale kutsus “Georgiiii, Georgii, come, show yourself” ja siis astus korraga lavale George Duke, kes lihtsalt nii sama korraks läbi põikas ja oli  lihtsalt juhuslikult seal, siis ma mõtlesin, et täna peab midagi head juhtuma. Juhtuski, ma sain lava taga oma portreesessiooni Diane koos George’iga!  See on asi mida meenutada kaua…väga kaua.

Youn Sun Nah
See kristallist kelluke, mis selle lauljatari hinges pesitseb on vist küll kõige õrnem asi maailmas. Kui ta kontserdi lõpus võttis ette Tom Waitsi laulu “Jockey full of Bourbon” ja otsustas selle looga kontserdi lõpetada, siis tekkis vägisi küsimus, et tal peab mingi väga sügav alltekst olema, see lugu lausa põletas seest. Ma pole veel nii vaikset saali ka vist elus kogenud, kus iga hingetõmme saai muusika osaks.

Avisai Cohen
Ta kuulub juba 4-5 aastat mu lemmikute hulka, kuid pärast viimast plaati on temast saanud üks mu erilisi lemmikuid. Arvasin, et ei ole hea mõte kui üks kontrabassist laulda tahab, aga see musikaalsus ja suure muusiku hing, mis selle kähiseva häälega koos välja pääseb on lihtsalt nii eriline. Viimasel plaadil on pideva rütmimängule klaveri ja bassi vahel lisandunud hingetõmbe hetkedeks imeilusad meloodilised palad nagu” Alfonsina y el mar”  

See kõik on “midagi”, millest on raske kirjutada ja seda on raske pilti püüda. Muusika on kahtlemata suurim kaunite kunstide seas. Jazzkaar on läbi, elagu Jazzkaar.