Minu esimene time laps’i töö. 14 tundi ühes minutis ja Estonian-Airi lennukist saab Angry Hockey Bird.

Šhamaanlus on aga uskumatult popp valgete hulgas, nii võib leida Iquitose lähedalt metsas wanna-be šhamaanide community, kes inimesi suure raha eest pilvede peale või põrgukuumusesse sõidutavad. Rahvas muudkui voorib ja on veel rahul ka.

Nii popsib Jorge oma vanast maisipiibust musta kanget džunglitubakat ja ei saa enam isegi päris hästi aru, miks kõik nii valesti on läinud.

Selle kelmika näoga mehe nimi on Walter Saxer ja ta on kuulsamate Werner Herzogi filmide produtsent. Sealhulgas loomulikult Amazonasel filmitud “Aguirre” ja “Fizcarraldo”. Viimane oli Klaus Kinskiga sensatsioon isegi New Yorkis. Pärast Fizcarraldot jäigi mees filmi jaoks hangitud majja Iquitosele elama ja on käinud sealt üle maailma filme tegemas.

Täna peab Walter oma kodus erilist külalistemaja, mis on kui tilluke oaas kõrge kivimüüri taga mürisevate motocarrode ja õhus hõljuva haisu eest. Siin võid mõtteid vahetada riiaka makao papagoiga, vaadata aegluubis liikuvat laisklooma või istuda niisama puu onnis ja pilvi lugeda.

Nagu arvata võite on Walter fantastilise elukäiguga mees ja tema jutte kuulata eriline kogemus. Küsisin talt luba ühe portree tegemiseks ja siin see on – Walter “Fizcarraldo” Saxer

Aga kirjutan teile lühidalt ja tutvustan natuke piltides, mida ma tegin ja kellega mind elu kokku viis. Selleks aga, et kõigest päriselt rääkida pean raamatu kirjutama.

Otsustasime antropoloog-reisikorraldaja-sõber Ivoga, et peame ühe väike antropoloogilise ekspeditsiooni korraldama. Soovisime jälgida-filmida ja pildistada kohalikku väiksemat kogukonda. Meiega liitus veel sõber Kadri ning saatuse tahtel sai paigaks kuhu sattusime New York Momoni jõel. New York asub kuival ajal linnast väga kaugel, aga kõrge veega ja suure hädaga oluliselt lähemal. Ehk kauguste üheselt hindamine on siin täiesti võimatu. Lühidalt öeldes sõitsime sinna kaks päeva ja tagasi tulime 4 tundi (kui hakkas äkki väga kiire). Kuival perioodil kulub kohalikel aga linna jõudmiseks neli päeva. Minu projekti narratiiviks oli soov teha New Yorgi inimestele nende peredest fotod. Ehk kinkida fotod inimestele, keda pole kunagi ennem pildistatud. Nimetasin selle idee “Minu elu ainus foto”. Ivo sooviks oli kogukonda lähemalt uurida ja dokumentalistilist filmimaterjali koguda. Nii me panime kokku oma ekspeditsioonirühma, lisaks meile (kolmele gringole) kuulusid sinna ranger, abiline, paadimees, paadimehe abiline ja kokk. Hankisime kõik eluks vajaliku alates söögist, veest, machetedest, hammockitest (suur džunglis magamiseks mõeldud võrkkiik) moskiitovõrkudest, generaatorist, väliköögist jpm. ja asusime teele.

New York on üks omapärane väike küla, mis on oma kaugusest tingituna iseseisev ja eraldatud. Linna müüakse sealt ainult puitu, mille illegaalse raiumisega olude sunnil küla mehed tegelevad, ja palmilehtedest katuseid, mille meisterdamisega tegelevad kolm majapidamist. 27 aastat tagasi ehitati sinna armastatud ja vihatud president Fujimori algatusel kool ja nüüd kolm aastat tagasi saadeti sinna ka lõpuks õpetaja. Kool ja õpetajaproua Isabell on ühtlasi ka riigivõimu esindaja ja propageerib riiki, haridust ja moodsamat maailmavaadet. New York on veel jälgimiseks huvitav paik seetõttu, et tegu ei ole hõimukülaga vaid mestiitsidega (mõnede eranditega) ja inimesed ei tea oma etnilisest või pere minevikust suurt midagi. Isegi küla vanemad inimesed ei tea enda põlvnemisest, ega küla ajaloost. Kui küsisime küla vanimalt mehelt ajaloo kohta, ütles ta, et saabus New Yorki kui oli 16 ja ennem seda oli New York juba olemas – kõik!

Kes aga ei tea oma minevikku see elab tulevikuta ja sellisesse paika jõuavad kiiresti misionärid, kes pakuvad inimestele alternatiivset tulevikku ja minevikku. Nii on maailma äärel asuvas tillukeses New Yorkis kaks kirikut, mis mõlemad omal moel üsna äärmuslikud. Küla tagumises osas elavad eraldatult katoliilased, täpsemalt Cruzistad, kes peavad igapäevaselt hommikul kell 04.00 ja õhtul kell 18.00 missat. See kõik toimub keset džunglit avatud kirikus. Nendega oponeerinvad eesküla uuskristlased, kes kaootilise trummimüdina ja kitarriplõnni saatel oma jumala poole pöörduvad. Tehes seda küll mõnevõrra harvemini, kuid siiski sama tõsiselt. Loomulikult kaks jumalat ühte külla sõbralikult ei mahu ja nii need inimesed omavahel ei suhtle. Heaks erandiks on kool, kus käivad siiski mõlemi lapsed.

Kurb on see, et looduse keskel elavad inimesed on kaotamas oma sidet metsaga, nad ei ole osavad kütid, on unustanud taimede ravitoime ja mets tähendab neile iga päevaga aina enam ainult puitu. Samas ei ole nad ka nö. linnainimesed, külas ei ole elektrit, telefonilevi ega televisiooni, enamus inimesed ei oska kirjutada (paljud ka mitte lugeda) ja nad ei tunne kultuurilist ühtekuuluvust riigi või rahvuse tasandil.

Aga mis sellest kõigest eelnevast tähtsam – nad on südamlikud, heatahtlikud ja meiega hämmastavalt sarnased. Mul tuli korduvalt tööd rügavat peremees Jorget vaadates paralleel Tammsaarega. Eesküla Andres ja tagaküla katoliiklane Hermanus Roman tema Pearu.

See kõik on üks kirju pilt, aga kui kirjuks võis minna pilt külaelanikel, kui New Yorki (kus pole kunagi nähtud ühtegi gringot) saabuvad korraga kolm kahvanägu ja paluvad luba külla tulla…

Iquitos on üks omalaadsemaid linnu, kus ma kunagi viibinud olen. Vähemalt poole miljoni (täpselt ei tea keegi) elanikuga linn, kus pole endiselt MacDonaldsit ega ühtegi ketihotelli, küll aga on juba kolm Hummerit (olgu öeldud, et tegu on džungli linnaga, kust ei vii välja ühtegi teed, peale naaberkülade!) Minu hetked pärinevad ehk Iquitose kõige põnevaimast osast, millel nimeks Belen.

Üldiselt käsitletakse Beleni kui turgu, kuid reaalsuses on see juba ammu midagi palju enamat. Tänaseks linnaosa, kus elab vähemalt 50 000 inimest. Beleni suurim omapära seisneb selles, et see paikneb kaldanõlval ja seetõttu ujutab jõgi enamuse Belenist igal aastal üle, mil see muutub kui tagurpidi reaalsuseks, kus majad kerkivad veteväljast. Enamus Beleni elanikonnast koosneb metsarahvastest, kes on tulnud linna paremat elu otsima, olgu argumendiks arstiabi, kooliharidus või lihtsalt tuledesära. Nõnda parvetavad igal aastal tuhanded uued asukad Beleni ja ega saa neile seda pahaks panna, paraku enamuste nende unistused ei täitu. Värske elanik peab vaid otsustama, kas ehitada oma eluase parvele või kõrgetele postidele, et jõgi sind kõrge vee ajal kodust ilma ei jätaks. Ja nii tekivad sinna veteväljale aina uued ja uued majakesed.

Kui ma käisin eelmisel korral mõni aasta tagasi Iquitoses oli vesi alles tõusu perioodi alguses ja enamuses sai kuival maal liikuda, seekord aga on pilt tundmatuseni muutunud. Amazonase veterežiim on hakanud trikke tegema ja hetkel on siin vähemalt viimase 20 aasta kõrgeim vesi (ja seda nö. täiesti valel ajal, kuna tõus ei ole veel lõppenud!) Koos kliima soojenemise, metsade üleraiumise ja üldise saastumisega on ka siinne veterežiim sassis, nii on Belenis vee all juba majad, mis seni on alati kuivaks jäänud.

Kohalik rahvas võtab seda kõigest hoolimata loomuliku elu osana ja nii kolivad inimesed, teisele korrusel (kellel see on), kellel aga pole, need katusele või naabri juurde. Igast majast saab saareke, mida võimalusel ühendavad ajutised sillad, päris sügavas vees, aga ongi toast õue pääsemiseks ainuke vahend paat. Turuelu käib aga täie hooga edasi, kauplemine käib nii maal kui vees. Pakkuda võib kõike, kuna ostjaid jätkub, siis on siin eksootilist lihakraami (mis vahel ka meele nukraks teeb, kui see liha sulle kurvalt otsa vaatab ja põgeneda üritab) nõiarohtusid, hiina plastmassi ja kõike muud, mis sinna vahele veel võiks mahtuda.

Selline linn linnas on Belen, kus inimeste soovid ja unistused on üllatavalt sarnased kõikide meie omadele. Küll aga on nende mured meie omadest erinevad – nad ei pahanda kui poes pole nende lemmikkohukest või restoranis tuuakse ette veidi jahtunud toit.

Olge tublid ja tundke rõõmu väikestest asjadest.

Joel-Rasmus Remmel & Trio

Pildil on viimane hetk talvest e. “Maastik väikse virmalisega täiskuu valguses”