Kui ma olen mitmel korral maininud, et üks mu lemmik aspekte fotograafias on jutustamine – hääletult pildiga kõnelemine….kõnetamine, millest võib areneda sobiliku silmapaari puhul terve sisemine diskussioon. Teine asi, mis mind otsatult lummab on fotograafia aja peatamise võime. Inimene on nii egoistlik, et on harjunud hindama kõike ümbritsevat enda silmapilgu  järgi –  ehk et meil on omad harjumuspärased vormelid ja tabud, teame täpselt millised peavad asjad meie ümber välja nägema ja kui nad on ühtäkki teistsugused? Siis kipub kohe lipsama üle huulte, et see on ebaloomulik või väär. Aga maailm ei ole vaid inimesele loodud ja inimese silmapilk ei ole üks ja ainumas tõde. Nii mõtleni, kuidas võiks ümbritsevaid hetki tajuda – tigu, kotkas või mõni kolmas lind või loom.

Piltidel mäng ajaga viimaste nädalate käikudelt.